ROoSiAED
Loomaias reeglina jalutatakse, vaadatakse, vaadeldakse, räägitakse, kuulatakse, süüakse-juuakse, nuusutatakse, imetletakse, naerdakse. Vahel harva saab ka silitada või toita. Mina ja veel mõned inimesed joonistavad. Miks me seda teeme? Looma joonistamine annab niisama vaatlusele juurde mitu olulist tahku: läbi silma ja käe koostöö kogemuse looma kujust, faktuurist, liikumisest ja värvist. Natuurist joonistamine on suurepärane meetod nii nähtava kui ka mittenähtava tundma õppimiseks. Kui loomaaiast koju lähen ja mõni joonistus mapi vahel on õnnestunud, siis on tunne, nagu oleksin mõne eluka aedikust kaasa võtnud. Siin, kui ka mitmel eelneval näitusel, olen avanud oma “kaasa võetud puudutamatu maailma” mapi (loomaaia loomi ei saa ju puudutada, ainus viis neid silitada on teha seda pliiatsi või pintsliga paberil), et julgustada teisigi joonistusplokiga ringi käima ning maailma pliiatsi ja
paberi abil tundma õppima. Kujutis ei peagi tulema nii väga sarnane, ka udune kujutis emotsioonist on piisav, et saada hoopis teistsugune kogemus kui ainult vaadeldes. Ehk võiksid olla kõikjal avalikes kultuuriasutustes rebitavate lehtedega nn “avalikud joonistusplokid ja pliiatsid”, et inimesed saaksid
oma vahetuid emotsioone ja uuringuid talletada?
Minu hobi – loomade joonistamine – on ühelt poolt pidev enda proovile panek, et kas seekord suudan selle looma paberile kinni püüda, ja teiselt poolt seotud unelmatega need kaunid elukad koju kaasa võtta. Viimasel ajal aga olen hakanud ökoloogiliste küsimuste valguses mõtlema loomade joonistamisest ka kui dokumenteerimisest. On ju ajaloostki teada, et mõnda looma tunneme me vaid kunagiste loodusuurijate kirjelduste või joonistuste põhjal. Minu nn dokumenteerimine ei ole niivõrd teaduslik liigi fikseerimine, kuivõrd konkreetse looma kunstiline portreteerimine. Seejuures ei ole eesmärgiks lõpetatud staatiline pilt, vaid mitme visandi kaudu iga vaataja silmis tekkiv mitmemõõtmeline isend, ainult talle omase liikumise ja iseloomuga.
Kadri Roosi 2019/2020